laupäev, 22. juuli 2017

     Esileht    Uudised  Arvamus  Kultuur  Elva Jooksusari  Sport  Kuu tegija  Retro  Sündmused  
    
REKLAAM   
Kõige kiiremad uudised Elvast.

Mart Raudsaar meenutab pinginaabrit, varalahkunud luuletajat Ott Ollinot

2014.08.04 08:19:54
Hea pinginaaber Ott [kunstnikunimega Jim Ollinovski - toim.] oleks saanud sellel aastal neljakümne aastaseks. Mäletan selgelt, kui nägin teda esimest ja kui nägin teda viimast korda. Tõtt-öelda näen teda aeg-ajalt praegugi – unes. Mõistagi näeb ta välja nagu siis, kui käisime keskkoolis, ehkki seiklused on uued – kas Põhjamaades või tänapäeva Eestis. Alles ärgates mõistan, et see polnudki päriselt. Või siiski? Nagu on öelnud klassikud, et elu on unenägu ja unenägu on elu.

Esimest korda nägin Otti 1980. aasta suvel postipoiste maja juures. Tema mind ei näinud, üksnes mu ema näitas Otti, kes seisis tänaval vestlevate ema ja mingite inimeste kõrval. Ema ütles, et temast saab sügisel minu pinginaaber.

Viimast korda nägin Otti 1993. aastal Elva-Tartu puuistmetega rongis. Ma arvan, et see oli märtsikuu, päike paistis vagunisse ning kõik naersid optimistlikult. Ott oli oma juuksed peaaegu nulli ajanud (või oligi nulli ajanud, aga uued juuksed juba kasvasid) ja tema naeratus oli eriliselt helge.

Nagu võib mõista, mahub siia vahele kolmteist aastat huvitavaid juhtumisi ja tempe, nagu poistele kohane. Üksteist aastat sellest ajast oli ENSVs, kus polnud arvuteid, mobiitelefone ega välismaasõite. Me ei näinud ka Soome televisiooni, väljaarvatud tollel augustikuul 1989. aastal, kui tulime Õpilaste Teadusliku Ühingu laagrist Viitnast ennetähtaegselt tagasi ning peremehetsesime peaaegu nädal aega mu tädi korteris Lasnamäel, mille pererahvas oli omakorda reisil.

Tagantjärele võin aga kindlalt väita, et meie tegutsemise aluspõhi oli läbi ja lõhki intellektuaalne. Võtame kasvõi juba mainitud ÕTÜ, tänu millele saime 1989. aastal TRÜ raamatukogu lugejateks. Käisime igasugustel geograafia- ja ajaloo olümpiaadidel. Ott kirjutas põhjaliku uurimistöö Islandi vulkaanidest, millega pälvis geograafiaõpetaja Kommusaare lugupidamise. Kogusime kõikvõimalikku Eesti Vabariigiga seotud atribuutikat ja Ott vapustas mind täieliku Hitleri markide kollektsiooniga, millest osa oli tembeldamata. Tema onu saatis talle Ameerikast National Geographic’u numbreid ja mingite kanalite kaudu õnnesus tal hankida korralikke Lääne heliplaate: Peter Gabriel, Yes, Pink Floyd.

Võimalik, et oleksime ajapikku võimudega sekeldusse sattunud, ent meie keskkooli aeg kattus õnneks ärkamisaja lainega. Kui mäletan aega õigesti, siis 1989. aasta suve lõpus sõitsime rongiga Paju lahingu radadele: mina, Ott ja Oti ema. Viimane oli minu ülihoolitseva ema nõue. Väljusime Raavitse peatuses ning kõndisime läbi võsa ja metsa Paju mõisa suunas. Mõisas tegutses hooldekodu ning meil õnnestus leida üks rohkem kui üheksakümneaastane vanamees, kes väitis, et oli lahingus tagalajõuna osalenud (“Kuulid muudkui lendasid ja mina vedasin haavatuid.”). Ta jättis puulõhkumise pooleli ning nõustus meile näidama kunagise Paju lahingu mälestusmärgi asukohta, kus polnud muidugi mitte midagi, mis oleks mälestusmärgile viidanud: vaid põõsad ja mõned põllult korjatud maakivid.

Nagu võib juba mõista, oli Ott multitalent, kelle loominguline potentsiaal alles otsis õiget avaldumist. Ta tegi koos klassivendadega bändi (mina ei mänginud ega ka soovinud mängida ühtegi instrumenti), ehitas raketi ja loomulikult kirjutas jutukesi. Ühel klassiekskursioonil katsetati, mis juhtub raudteerööbastele asetatud metallesemetega. Mündid, nagu teadsime füüsikast, lömastuvad, ent suuremad esemed kargasid üles ja vigastasid kaubarongi veeremit. Sellest tuli suurem jama (raudtee oli Nõukogude ajal ikkagi strateegiline objekt), millest mind päästis üksnes õnnelik asjaolu, et olin sellel hetkel haige ja ekskursioonile ei pääsenud.

1989. aasta veebruaris asutasime Elva Skautide Maleva, mille juhiks Ott valiti. Tõenäoliselt oleksime oma organisatsioonile pidanud valima teistsuguse nime, sest kohe sattusime konflikti Eesti Vabariigi aegsete elusolevate skautidega, kes hakkasid meile saatma juhendmaterjale, millised peavad olema õiged skaudid ning mida nad tegema peaksid. Vajalik on vormiriietus ja kindlasti peaksid pükstel olema nööbid ja mitte tõmblukud. Nojah, tuumaplahvatuse korral sulab lukk ära, nööpe aga on võimalik avada, irvitasime selle üle.

Igatahes viis skautluse aasta meid põnevatesse seiklustesse. Sõitsime isegi Tallinnasse Eesti Skautide Maleva asutamisele, mis toimus poolkonspiratiivselt mingis Nõmme majas ja kus oli kohal isegi raadioreporter Felix Leet (keda võib näha ka Kuldse Trio laulus “Kes ei tööta, see ei söö”). Elvasse saabus ajalehe “Säde” korrespondent Tõnu Seero ja tegi skautide maleva juhatusega intervjuu. Lugu jõudis üleliidulisse ajakirjandusse ja hämmastaval moel hakkasid meile tulema fännikirjad. Mäletan, et meile kirjutasid näiteks mingid tüdrukud Armeeniast, kes soovisid meiega tutvuda.

Taustauuringute käigus külastasime Elva vanimat elanikku, klaverihäälestaja Juhan Jansi tema kodus (kes olevat väidetavalt olnud vabariigi ajal skaut) ja vaatasime tema pildialbumitest triibuliste trikoodega meeste pilte, kes tõstsid sangpomme. Kas siis või veidi hiljem jõudsime järeldusele, et skautlus pole vaatamata huvitavatele perspektiividele siiski meie jaoks.

Keskkoolis tekkis Otil sügavam kirjandushuvi ning siis hakkas ta kirjutama rohkem luuletusi. Ühel talvel sooritas ta eksistentsiaalse rännaku Raplasse kirjanik Andres Ehini juurde, kellega ta jäi kirjavahetusse. Muuhulgas saatis ta Ehinile sellise kirja, mis koosnes ainult trükimasina kopeerpaberist. Selgituseks – ENSVs oli ainsaks materjalide paljundusvõimaluseks lisaks käsitsi kirjutamisele trükimasin. Trükimasinaga võis kirjutada korraga kuni viis-kuus koopiat, kui paberite vahele panna õhukesi pabereid, mille ühel küljel oli tahmakiht. Ja vaat, ühe sellise täiesti ja vaid üks kord kasutatud uue kopeerpaberi Ott teele postitaski. Ehin sai kirja lugeda nõnda, et hoidis kopeerpaberit vastu valgust.

Suurem huvi sürrealismi vastu viis Oti nõnda kaugele, et ta korraldas sürrealismipäevad 1989. aasta detsembri esimestel päevadel Elva 2. Keskkoolis (nagu uut maja toona nimetati). Ta helistas läbi valdkonna olulisemad tegijad ning ütles ühele, et teine tuleb ja vastupidi. Lõpuks tulid kohale kõik: Ilmar Laaban, Jaan ja Ilmar Malin, Andres Ehin, Matti Milius, Ain Kaalep, Ants Juske. See oli erakordne sündmus, ootamatus kohas ja ootamatul ajal, mis sai teoks üksnes tänu Oti pühendumisele ja energiale (ilmselt tuleks lisada, et e-maile polnud olemas ning Laaban tuli kohale saada Nõukogude Liitu Rootsist, õnneks võis ta mingeid kaugekõnesid teha õpetajate toast). Õhtu lõppes Peeter Volkonski kontserdiga, kus ta esitas Rosta Akendest inspireeritud lugusid.

Usun, et see oli Oti elu üks tipphetki. Kirjandusõpetaja Uno Kuresoo küll meenutas tunnis Elva koolis etendunud “Tuhkatriinumängu” ja muud sarnast, ent tagasivaadates polnud minu arvates koolis senini toimunud midagi võrdväärset ega ole seda toimunud ka hiljem. Käesoleval aastal möödub neist sürrealismipäevadest kakskümmend viis aastat.

Mida oleks võinud Ott teha praegu? Kuna tegime tema osavõtul ka lühifilme, siis julgen pakkuda, et ta oleks suutnud edukalt tegutseda stsenaristina teleproduktsiooni vallas, kusjuures “Kättemaksukontor” jms. oleks tema loomingu kõrval kahvatunud. Võib-olla oleks Ott olnud tuntud luule- ja proosakirjanik (nagu on Hargla tänapäeval), kelle lugudest oleks tehtud suvelavastusi ning keda oleks juba tõlgitud mitmesse keelde. Võib-olla teeks ta aga mingit põhjatallinlikku bändi.
Kuid see kõik jäi olemata. Olen veenunud, et Oti elupäevad lõpetas Pärnus kellegi kuri käsi. Oleks tore, kui meil oleks oma “Jahtunud jälje” uurimisgrupp, kes suudaks tõe päevavalgele tuua. Meist igaüks võib sattuda valel ajal valesse kohta, ja iseäranis oleks seda võinud juhtuda 1990. aastatel.

Kõike positiivset ei saa võtta aga ükski kuri käsi. Sõitsime puuistmetega Ungari rongis Tartust Elvasse, olles saanud honorari rajoonilehest “Tartumaa” ning jõime tamburis saadud raha eest ostetud “Tarhuni”. Mitte kunagi enam pole “Tarhun” maitsenud nõnda hea. Elu oli lill.

Loo autor Mart Raudsaar on ajakirjandusõppejõud ja Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor. Ta lõpetas Elva 2. Keskkooli 1992. aastal.

Uudised

Elva Õppejõudude Kogu 300-eurose stipendiumi võitsid Saskia Tullino ja Stella Eileen Päid

Elva Kohvikutepäev on saamas täistuure: järjestikku avanevad uued paigad

ELVA KOHVIKUTEPÄEV ALANUD! Kasteheina kohvikus on massid
Arvamus

PRIIT SIMSON: Räägime sellest, mida meie tahame, mitte sellest, mida poepidajad tahavad

PRIIT SIMSON: Nägemiseni järgmisel hooajal

Piirkonnapolitseinik Jaana Toode: lemmikloomade eest peab hoolt kandma
Kultuur

Elva kultuurikeskuse juhataja Kätlin Saarela: olen saanud julgustust, et oleme õigel teel ja meilt oodatakse uusi põnevaid ettevõtmisi

FOTOD: Elvas avas uksed kaasaegne kultuurikeskus

Aastavahetuse peotelk on valmis ja ootab külalisi
Elva-Jooksusari

Vaata vanu fotosid kunagisest, vahetult augustitormi eel peetud Vapramäe jooksust!

Laupäeval algab taas Elva jooksusari – Vapramäe jooksuga

Täieneb! Elva mäejooksu võitsid Keio Kits ja Tatjana Mannima
Sport

Jooksuportaal: Hannes Veide katkestas Spartathloni maratoni

Eile lõppes jooksukrosside sari Elva Sügis 2016

Hannes Veide stardib homme Kreekas Spartathloni ultrajooksul
Retro

Einelauast restoranini: Elva jaamahoones hakati süüa pakkuma juba üle saja aasta tagasi

Elva Elu 1936: tehkem oma kodud korda!

Karindosk pani kõrtsi kinni, tuletõrjujad tegid lahti
Kuu-tegija

Septembrikuu tegija on Elva puhkepiirkonna edendaja Kätlin Saarela

Augustikuu tegija on FC Elva treener ja tegevjuht Marek Naaris

Juulikuu tegijad on MTÜ Elva Elama eestvedajad Madis Ess ja Toomas Laatsit

Mis Elvas toimub? Saatke oma kommentaarid, teemad, arvamuslood ja fotod aadressil info(at)elva24.ee või võtke ühendust telefonil 56150280
Päevatoimetaja: Priit Simson

Sündmuste kalender

KES ME OLEME?
Portaal Elva24 on 2014. aastal loodud MTÜ Elva Meediaklubi väljaanne, mille eesmärk on operatiivne, julge ja sõltumatu kajastus kõigest, mis Elvas ja tema lähiümbruses inimestele oluline.
Väljaandja ja peatoimetaja: Priit Simson
Väljaandja: Holger Berg
AITA MEIL SAADA PAREMAKS
Anna meile teada, mis Elvas toimub, saada meile huvitav foto või avalda arvamust päevakajalisel teemal. Saada e-kiri info(at)elva24.ee või helista telefonil 56150280
TOETA ELVA24 VÄLJAANDMIST Elva24 sünnib tegijate entusiasmist ega teeni väljaandjatele tulu. Kui sulle meeldib, mida me teeme ja hoolid Elva arengust, oled teretulnud meid toetama. Annetustest saadud raha läheb portaali elementaarsete püsikulude katteks ja meediahariduse edendamiseks Elva koolinoorte seas.

Meie pangakonto number on: EE382200221059950702(Swedbank)
 


Warning: Unknown: Your script possibly relies on a session side-effect which existed until PHP 4.2.3. Please be advised that the session extension does not consider global variables as a source of data, unless register_globals is enabled. You can disable this functionality and this warning by setting session.bug_compat_42 or session.bug_compat_warn to off, respectively in Unknown on line 0