reede, 23. juuni 2017

     Esileht    Uudised  Arvamus  Kultuur  Elva Jooksusari  Sport  Kuu tegija  Retro  Sündmused  
    
REKLAAM   
Kõige kiiremad uudised Elvast.

SVEN VABAR: MINIJA 2. RAADIO JA LAPSEPÕLV 1980. AASTATE ELVAS

Autor: Elva24
2014.11.19 16:51:02
Lapsepõlves veetsin palju aega vanaema-vanaisa juures Elvas. Põhimõtteliselt juba 1977. aastast saadik, aga kuna ma hakkasin asju mäletama kolmeaastaselt, siis tuleb antud juhul kõne alla pigem aeg alates 1980. aastast.




Telekat vanavanematel ei olnud kuni umbes aastani 1986-1987, sest varem polnud neil selleks raha. Kui nad minu meeleheaks lõpuks teleka ostsid – viletsa mustvalge aparaadi, Rekord 345 –, ei osanud nad ‒ mõlemad 1906. aastal sündinud inimesed ‒ sellega suurt midagi mõistlikku peale hakata. Ja tõtt-öelda ei osanud ka mina.

See-eest oli vanaemal-vanaisal aga raadio: hiiglaslik, ilus ja väärikas puitkorpusega lahmakas, mis oli umbes sama suur ning tunduvalt raskem kui eelpoolmainitud telekas Rekord 345. Raadio – loomulikult lampvastuvõtja ‒ oli 1960. aastate alguses Leedus valmistatud Minija 2.

Selle raadio nupud olid vanaaegsest valgest kõvast plastikust, mis meenutas elevandiluud. Armatuurlaua vasakus ja paremas otsas olid raadio kaks põhilist nuppu, mis olid suured ja ümmargused. Vasakpoolse kohale oli kirjutatud VIETINIS PRIÈMIMAS. Mul pole tänase päevani aimugi, mida see tähendab, aga kui ma ei eksi, siis sai sellest nupust helitugevust reguleerida.

Kõiki neid leedukeelseid kirju raadiol veerisin ma sadu kordi sellest ajast peale, kui tähed selgeks said, ja nad on mulle elu lõpuni mällu sööbinud. Kunagi vanadusnõtruse päevil, kui mul mu oma nimigi meelest läinud, võin elupõlise kindlusega pomiseda: AUKŠTI, ZEMI, KALBA, SOLO, ORKESTRAS, OPTINIS IND, JUOSTOS PLOTIS. Muide, selle JUOSTOS PLOTIS kirja all oli üks salapärane imetilluke aknake, mille ees olid justkui punased kardinad, mis tõusid aeglaselt eest ära, kui keerata nuppu ZEMI.

ÜKSAINUS ROHEKAS SILM

Milleks see davidlynchilik mehhaaniline pisiteater tarvilik oli, seda ei teadnud minu andmetel isegi vanaisa, sest mitte mingit mõju raadio töötamisele sellel toimingul ei olnud. Samas oli see miniatuurne teatrilava soe, hubane ning kujutlusvõimet ergastav. Nagu ka „üksainus rohekas silm“, mis armatuurlaua vasakus ääres põles, vastavalt ansambli Rock Hotel populaarses šlaagris „Vana raadio“ kirjeldatule. Ka rohelise silma ees rippusid millegipärast kahepoolsed kütkestavad poolläbipaistvad kardinad, aga neid tõsta-langetada paraku võimalik ei olnud. Aga kes teab. Minija 2 saladused olid ammendamatud.

Raadio parempoolse põhilise nupu kohale polnud midagi kirjutatud ilmselt põhjusel, et tegu oli tõepoolest selle tähelepanuväärse aparaadi kõige olulisema nupuga. Selle abil otsiti jaamu. Nupp oli kahetasandiline – alumise, õhukese ketta abil sai otsida ultralühilaine-jaamu (nagu nt Eesti Raadio esimese stereojaam Stereoraadio) ning seega polnud tegu üldse nii huvitava nupuga kui tema turjal paiknenud pealmine, tüse, suur ja väärikas nupp, millega otsiti lühilaine-jaamu. Nimelt selle viimase nupuga olid seotud hulk kirju armatuurlaua keskel, millest ma juba lapsena päris kiiresti põhimõtteliselt aru õppisin saama, kuigi eks nad ju veidi võõrapäraselt kõlasid: VORONEŽAS, MINSKAS, NICA, LIUKSEMBURGAS, LEIPCIGAS, KOŠICE, PARYŽIUS, MASKVA, MASKVA II, HAMBURGAS, RYGA jne.

Lühilainete ja ultralühilainete vahel sai valida, vajutades armatuurlaua alumises ääres paiknenud klahve. Samast tugevast ja valgest plastikust klahvid käisid raskelt ja tõsiseltvõetavalt ning tõid alla langedes kuuldavale mõnusa plaksaka.



Klahvide abil sai valida ka grammofoni funktsiooni, mille avastasin hiljem, umbes 1985. aasta paiku, kui vanaisal tuli meelde, et ma võiks ju kuulata „Onu Remuse juttude“ plaate, mis meil millegipärast ammusest ajast kodus olid. Hiljem, 1988. aasta paiku, kui olin sukeldunud ülepeakaela popmuusikamaailma ning soovisin kuulata oma esimest ise ostetud LP-plaati ansamblilt Apelsin, pidi vanaisa meie raadio korpusesse ühe väikse sälgukese juurde lõikama, sest kuuekümnendate alguses, kui Minija 2 valmistati, ei olnud kauamängivad plaadid Nõukogude Liidus nähtavasti veel kuigi levinud ning Apelsin ei mahtunud meie raadio grammofonile hästi ära – mängides käis äär vastu korpust. Aga see plaatide-värk tuli kõik palju hiljem ja ei ole tegelikult enam üldse väga tähtis.

Märksa tähtsamad olid kõik need erineva paksuse ja kujuga vasktraadid, mille üks ots kadus kuskile raadio ja seina vahele ning teise otsa oli vanaisa naelaga seinale kinnitanud. Sest need traadirägastikud teenisid antennidena, et maailmaeetrist kinni püüda „Ameerika Häält“.

"AMEERIKA HÄÄL" JA "LOODUSEAABITS"

Kõige tähtsamad olid ja on kaks saadet: „Ameerika Hääl“ ja Fred Jüssi „Looduseaabits“. Eks neil päevil, kui mul kõnevõime tekkis ja sellega seoses aruraas vaikselt pähe tulema hakkas, kuulati muidugi ka igasuguseid muid saateid, mis siis olid: „Päevakaja“ (eesotsas Kaja Kärneri unustamatu tämbriga ), „Maailm täna“ jne. Ja tõepoolest kuulati, st istuti raadio ees enamvähem liikumatult ja ei tehtud mitte midagi muud.

Ma ei mäleta, et vanaema kuulates kudunud oleks vms, kuigi välistada seda ei saa. Aga viimatinimetatud saadetele tohtis vahele rääkida ja kommenteerida. „Ameerika Häälele“ ja „Looduseaabitsale“ ei tohtinud. Neid kuulati täielikus vaikuses.

„Looduseaabits“ oli ilmselt eetris korra nädalas, „Ameerika Hääle“ palju sagedamini (ma täpselt ei suuda meenutada), aga kui ma ei eksi, juhtus üks kord nädalas, et nad tulid raadiost õhtusel ajal enamvähem üksteise järel – algul „Aabits“, siis „Hääl“. Seega valitses õhtuhämaras või -pimedas pikemat aega pühalik meeleolu.

„Ameerika Häält“ tuli muidugi läbi segajateragina tükk aega taga otsida. Vahel see ei õnnestunudki ning saade jäigi kuulamata. „Vaba Euroopat“ oleksid vanavanemad samuti kindlapeale kuulanud, aga nähtavasti segati seda Elva kandis eriti efektiivselt. „Ameerika Häält“ enamasti siiski õnnestus kuulata.

Väikese lapsena ei saanud ma sellest ookeanitagusest poliitikajutust praktiliselt mitte midagi aru. Mäletan, et kiiresti hakkasin vahet tegema vaid erinevate väliseesti reporterite hääletämbritel. Varasest lapsepõlvest mäletan häguselt vaid ühe saate sisulist teemat – millegipärast piiblile pühendatud pühapäevast erisaadet. Võibolla sellepärast, et lapsena tajusin – saatejuhtide hääled kõlasid tol korral kuidagi teistmoodi, veidi aeglasemalt ja laulvamalt. Ning ka sellepärast, et juttu tehti piiblist.

Sellenimeline absurdselt suur ja paks raamat oli meilgi kodus. Vanaisa ikka näitas mulle seda ja rääkis lugusid juurde. Lood olid head võikad, aga veelgi enam meeldis mulle piiblist vaadata ilusaid, suuri ja ultravägivaldseid illustratsioone.

„Looduseaabitsaga“ polnud lugu palju parem. Saate algussignatuur oli selline: mehe hõike kaikuv kaja, millele järgnes salapärane heli, mis oli ühtaegu inimlik – nagu mingi väike mees oleks pahandanud ja kärkinud ‒, aga teisalt ometi ei olnud, sest pahandamises ei olnud võimalik eristada sõnu või muid tähenduslikke ühikuid; see oli mingi glossolaaliline tänitamine.

Tollal ma vist siiski sellist vahet tähendusliku ja tähendusetu vahel ei teinud. Kui mind manitseti, et „ole nüüd tasa, kuulame, mida onu Jüssi meile räägib“, siis ma arvasin pikka aega, et too päkapikuhäälne tänitaja ongi onu Jüssi. Saate vältel paljude salapäraste loodushäälte vahele kõnelenud meeldiv, mahe ja müstiline mehehääl ei omanud minu jaoks onu Jüssiga mitte mingisugust seost. Alles pea kolmkümmend aastat hiljem, kui valmistasin ette „helikunsti“-esinemist oma lapsepõlve raadiohelidest ja tuhnisin Eesti Rahvusringhäälingu arhiivis, sain teada, et tänitav heli oli tegelikult isase rabakana mänguhäälitsus.

Ühesõnaga, ma ei taibanud neist kahest saatest praktiliselt mitte kui midagi. Mingil ajal ma ei teinud neil isegi vahet, nad toimisid minu jaoks segunenuna samal viisil ning üliväga meeldivalt. Kui ma just haigevoodis ei lebanud, olin normaalne jõnglane ja mürgeldis, aga ometi ma ei mäleta, et ma oleksin nende mu jaoks tähenduslikult täiesti hämarate saadete ajal kannatamatuks muutunud. Võibolla ma nokitsesin „kuulamise“ ajal midagi, joonistasin või käkerdasin, aga ometi ma istusin enamvähem vaikselt raadio juures ja sain sellest religioossest rituaalist täiel määral osa. Minija 2, ragisevad naljaka-aktsendilised kõnelused Ameerikast ning kääbus-tänitaja moodustasid minu lapsepõlvest osa, mille tähtsust on raske üle hinnata.



Hiljem, vanemate inimeste õpetussõnade ning koolihariduse toimel ma muidugi hakkasin paljustki aru saama, mida raadios räägiti. Kuulasin siis ka kõiksuguseid muidki, kodumaiseid uudistesaateid. Aga midagi olulist neist mulle meelde ikkagi ei jäänud – peale aina korduva fraasi „tuumasõja oht on suur“ ja lugematute signatuuride ning kõllide, mis olid üksühele sisse vehitud kõigilt noilt omaaegsetelt progerokkaritelt, elektroonilistelt muusikutelt ja analoog-süntesaatorite heerostelt, moodsa ambientmuusika defineerijatelt – Jean Michel Jarre`ilt, Vangeliselt, Kraftwerkilt... Või siis neist vähemalt inspireeritud.

MÄNGUKOHT

Madis Kõiv laenas Bernard Kangrolt mõiste „mängukoht“ ja kirjeldas seda nõnda:

„„Mängukoha“ juures ei ole niivõrd oluline, et seal mängitaks, kui see, et see on paik, kus koht oma asjade kategoorilised imperatiivid asetab – see on initsiatsioonipaik. Siin toimub pühendusrituaal ja asjade käsud antakse teada. Sellega on asjad igavesed oma kategoorilisuses ja ei või olla teistsugused ja teisiti, kui nad on. Nad on ja valitsevad kohas ja ajas. Nad ei ole aegade ja inimeste meelevaldsed kombinatsioonid suvalisteks manipulatsioonideks.

Ainult sellele, kes „mängukohas“ on olnud, on selle koha asjad äärmuseni tõsised ja absoluutsed. Asjad on vanemad kui laps. Mäng toimub absoluutse mängutaguse, kohutavalt tõelise, hirmutava tõelisuse taustal. Mängitakse olemisõuduse varjus.

Juhuslikule tulijale on asjad imperatiivitud, maja – objekt, mida võib osta, müüa, pantida, rentida, ehitada, lammutada, lõhkuda, põletada, ilustada, suurendada, vähendada, vahetada jne, jne, jne. Ta on mänguobjekt selle sõna sõna-sõnalises tähenduses, ta on „mängukoha“ varjust välja astunud ja nüüd mahamängitav. Seal, „mängukoha“ lähemas ümbruses, ei leidu ainsatki mängu-asja.“ (Madis Kõiv, essee „Genius loci“, „Luhta-minek“ lk 355.)

Minu mängukoht oli Elva. Seal toimus pühendusrituaal ja asjade käsud anti mulle teada; just Elva asjad on mulle igavesed ja ei või olla teisiti kui nad on.

Ma ei sündinud Elvas, vaid Tallinnas, kus ma tegelikult veetsin ka enamuse oma lapsepõlvest. Ometi ei mäleta ma elust Lasnamäel suurt midagi, sest mängukoht sattus mul Elvasse. Lasnamäe oli mingi betoonseinale joonistatud simulaakrum, Matrix, „Doomi“-sarnane First-Person-Shooter-tüüpi arvutimäng, virtuaalne reaalsus, kus asjad olid aegade ja inimeste meelevaldsed kombinatsioonid suvalisteks manipulatsioonideks. Sellest virtuaalsest, betoonseinale joonistatud pseudoreaalsusest sattusin ma pärisreaalsusse, kui sõitsin (tavaliselt rongiga) Elvasse, millest – vähemalt oma sealses lähiümbruses – mäletan tänase päevani kõige väiksemaidki detaile.

Ei saa küll just öelda, et minu mängukohas oleks mäng „olemisõuduse varjus“ käinud. Üldiselt oli see kõik üsna turvaline, kena ja lõbus. Kuid oma „hirmutav tõelus“ selles mängukohas ometigi oli.

Sest mängukoht ei seisne aga ainult asjades, mis on kategooriliselt olemas, „pärisasjades“. Võibolla tähtsamgi veel on kõik see, mis on nende asjade taga. Seda „asjadetagust“ võiks nimetada „pärismaailm“, kuid vaid tõdeva klausliga, et see on vilets sõna, sest toda, mis on seal taga, ei saagi põhimõtteliselt nimetada. Kohtades, mis ei olnud ega ole päris – näiteks Lasnamäel – ei olnud nähtavate olendite ja asjade taga „pärismaailma“.

HILISÕHTUNE TŠAIKA

Kuna kogu elu oli justkui seinale joonistatud ja seega kahemõõtmeline, ei olnud selle joonistuse taga midagi peale kõva, tuima, nüri seina. Kuid tänu oma ebategelikule kahemõõtmelisusele ei olnud seal ka suurt midagi karta, kõik oli niikuinii ükskõik. Kolme- või enamamõõtmeline, asjadetagune suur, lõpmatu maailm saab aga alata vaid mängukohast. Minu puhul siis näiteks Elvast.

Pärismaailmas – või miks mitte siis ka „mängumaailmas“ – ei ole enam konkreetseid, igavesi asju oma kategoorilisuses. Pärismaailm jõuab lapseni hämarate kummitustena. Need võivad olla visuaalsed – Elvas näiteks Valga ja Riia poole sirutuvad tikksirged raud- ja maantee, või siis mets, mis algas kohe meie tänava lõpust ja sisaldas mh hulgaliselt ülisalajasi metsajärvekesi, või öine tähistaevas –, kuid enamikel juhtudel on pärismaailma kummitused nimelt auditiivsed.

Lõuna poole kihutav Tšaika-rong keset hilisõhtut. Metsahääled, metsatagused püssipaugud (seal oli lasketiir). Kõrvulukustava pauguga helibarjääri ületavad vene sõjalennukid. Teiseltpoolt järve kostvad koorilauluhääled. Ja muidugi raadiost kostuvad sisinad ja surinad, kajad ja hõikumised, tänitamised ja häälutamised sellistest maailma paikadest nagu VORONEŽAS, PARYŽIUS, VIETINIS PRIÈMIMAS või JUOSTOS PLOTIS.

Mängukohas antakse asjade käsud teada, ning käsud on suuremad kui asjad. Seega, kui asju siiski aja jooksul meelevaldselt manipuleeritakse, siis käske see ei muuda, oma ideaalsel kujul ei muutu asjades midagi. Ometi, materiaalsuses muutub mõndagi.

Mu vanavanemad on nüüd surnud, mu lapsepõlvekodu ammu maha müüdud ja Minija 2 kuskile minema visatud. Ma oleksin muide väga tänulik vihje eest, kust seda mudelit tänapäeval veel hankida oleks võimalik.

HANGUNUD PAIK

Samas ma muidugi tean, et tegu oleks enesepettusega. Sest seoses vanaema surmaga toimus kogu mängukoha hangumine; varasemast elusast territooriumist sai justkui puhtast roostevabast terasest taotud väikelinn, mis võib sellisena nüüd kümme tuhat aastat muutumatuna püsida justkui Ray Bradbury lühijutus.

Ma kõnnin vahel harva – umbes korra aastas – mööda Elva tänavaid ja mu pehme ketsisamm kumiseb tuhmilt haljal terasel. Kurat teab, mis protsessid toimuvad mu jalge all, terasekamara vastaspoolel. Seal töötab võibolla mingi hiiglaslik robotlik süsteem, mis tahab mindki letaalseks, maailmahävitavaks robot-relvaks muuta. Ja ma tean, et ka Minija 2, kui ma sellise mudeli kunagi veel leidma peaksin, ei saa koosneda muust kui külmast, surnud, haljast terasest.

Aga ma pean ometi ju edasi elama. Tillukeses teras-väikelinnas seda ju teha ei saa. Kas pole muud lahendust kui pöörduda tagasi kahemõõtmelisse, kiviseinale joonistatud virtuaalmaailma?

Enamikel juhtudel tundub, et nii see tõesti on. Suurema osa ajast veedan ma endiselt taolises virtuaalmaailmas. Aga ometi ma tean, et kuigi Elva, nagu ta minu jaoks oli, on teraseks hangunud, on maailm, mis tema kindlate piiride taga kummitas, tänini täpselt niisama tegelik ja päris nagu kunagi kolmkümmend kolm aastat tagasi.

Ainult mängukohast sai alata pärismaailm, ja algas ka. Elvast algas pärismaailm – seintetu, kumisev, kohisev, kajav kummitav maja. Vahel, võrdlemisi harva õnnestub mul rebestada raskestitabatav membraan nende erinevate dimensioonisüsteemide vahel – virtuaalse argireaalsuse ning Elvast alanud seletamatu pärismaailma vahel, ning viimases mõned õnnelikud hetked viibida. See annab jälle natukene jõudu edasi elada.

Tolle membraani rebestamisele aitavad kaasa mitmed tehnikad. Kõikvõimalike helide kuulamine on neist üks produktiivsemaid. Vahel ma mõtlen, et kõik need helid ulatuvad otsapidi ikkagi Minija 2 tõhusatesse, riidega kaetud monokõlaritesse välja.

Tekst on esmakordselt avaldatud KUMU kunstinäituse "Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku" (26.09. 2013 - 12.01. 2014) raamat-kataloogis.


Uudised

Restoran Waksal avas ametlikult uksed

Shanon, Tuberkuloited, Vennaskond, Metsatöll .......Elvas on täna suur volbripidu

ÜLESKUTSE: Aita taastada Elva jaamahoone esine purskkaev!
Arvamus

PRIIT SIMSON: Räägime sellest, mida meie tahame, mitte sellest, mida poepidajad tahavad

PRIIT SIMSON: Nägemiseni järgmisel hooajal

Piirkonnapolitseinik Jaana Toode: lemmikloomade eest peab hoolt kandma
Kultuur

Elva kultuurikeskuse juhataja Kätlin Saarela: olen saanud julgustust, et oleme õigel teel ja meilt oodatakse uusi põnevaid ettevõtmisi

FOTOD: Elvas avas uksed kaasaegne kultuurikeskus

Aastavahetuse peotelk on valmis ja ootab külalisi
Elva-Jooksusari

Täieneb! Elva mäejooksu võitsid Keio Kits ja Tatjana Mannima

Vaata Elva Jooksusarja hooaja üldarvestuse tulemusi

Tulekul on Elva mäejooks. Tutvu juhendiga!
Sport

Jooksuportaal: Hannes Veide katkestas Spartathloni maratoni

Eile lõppes jooksukrosside sari Elva Sügis 2016

Hannes Veide stardib homme Kreekas Spartathloni ultrajooksul
Retro

Einelauast restoranini: Elva jaamahoones hakati süüa pakkuma juba üle saja aasta tagasi

Elva Elu 1936: tehkem oma kodud korda!

Karindosk pani kõrtsi kinni, tuletõrjujad tegid lahti
Kuu-tegija

Septembrikuu tegija on Elva puhkepiirkonna edendaja Kätlin Saarela

Augustikuu tegija on FC Elva treener ja tegevjuht Marek Naaris

Juulikuu tegijad on MTÜ Elva Elama eestvedajad Madis Ess ja Toomas Laatsit

Mis Elvas toimub? Saatke oma kommentaarid, teemad, arvamuslood ja fotod aadressil info(at)elva24.ee või võtke ühendust telefonil 56150280
Päevatoimetaja: Priit Simson

Sündmuste kalender

KES ME OLEME?
Portaal Elva24 on 2014. aastal loodud MTÜ Elva Meediaklubi väljaanne, mille eesmärk on operatiivne, julge ja sõltumatu kajastus kõigest, mis Elvas ja tema lähiümbruses inimestele oluline.
Väljaandja ja peatoimetaja: Priit Simson
Väljaandja: Holger Berg
AITA MEIL SAADA PAREMAKS
Anna meile teada, mis Elvas toimub, saada meile huvitav foto või avalda arvamust päevakajalisel teemal. Saada e-kiri info(at)elva24.ee või helista telefonil 56150280
TOETA ELVA24 VÄLJAANDMIST Elva24 sünnib tegijate entusiasmist ega teeni väljaandjatele tulu. Kui sulle meeldib, mida me teeme ja hoolid Elva arengust, oled teretulnud meid toetama. Annetustest saadud raha läheb portaali elementaarsete püsikulude katteks ja meediahariduse edendamiseks Elva koolinoorte seas.

Meie pangakonto number on: EE382200221059950702(Swedbank)
 


Warning: Unknown: Your script possibly relies on a session side-effect which existed until PHP 4.2.3. Please be advised that the session extension does not consider global variables as a source of data, unless register_globals is enabled. You can disable this functionality and this warning by setting session.bug_compat_42 or session.bug_compat_warn to off, respectively in Unknown on line 0